Mõni aeg tagasi oli mul rõõm taaskohtuda lapsepõlveaegse sõbrannaga. Vestlesime pikalt, sest rohkelt oli uudiseid, mida enda ja tuttavate elust vahetada. Loomulikult tuli seoses mu õpingute ja töökohaga jutuks ka usuküsimus.

 - "Mida sa õpid?"

- "Usuteadust."

- "Aa... Aga kellena sa töötad?"

- "Pastorina."

- "Aa."

Tajusin taas selgelt, et paljuski see, milline mulje jääb kristlusest ning kuivõrd tähendusrikkana see paistab, sõltub konkreetsetest kontaktidest, antud juhul minust.

Miks peaks üks inimene, kel pole olnud harjumust ega mingit kokkupuudet usuga, hakkama kirikus käima? Mida ta sellest saab?

Minu esimene vastus oleks: Jumal annab lootuse. Enda vastu aus olla tahtes pean ma muidugi küsima, kas ma ise elan nii, nagu see lootus oleks minu elus tõeliselt tegev?

Teine vastus oleks: Jumal annab elule tähenduse. Jällegi pean küsima, kas minu elu on tähendusrikas, isegi siis, kui ma olen keeruliste võitluste keskel? Kas Jumal on minu jaoks piisav või pean ma oma elu veel millegagi täitma?

Kolmas vastus: Jumal kergendab koormaid. Kas ma usaldan igapäevaselt oma koormad Jumala kätte ja palvetan usuga, et tõepoolest on mu palveid kuuldud?

Neljas vastus: Jumal muudab mind paremaks inimeseks. Kas tegelikkuses ma lasen Jumalal oma teravaid nurki maha siluda? Kas ma luban tal osutada nendele külgedele, mis minus vajaks veel parandamist ja pühitsust?

Kui nendele küsimustele vastates võime siiralt „jaa“ öelda, siis usun, et meie elu on ehe tunnistus Jumala muutvast väest ja et kristlus pole vaid teooria, vaid ulatub selgelt praktikasse, igapäevaellu. Tõenäoliselt tundub see siis paeluv teistelegi inimestele.

Juuli keskpaigas Pärnu Agape kirikus toimunud evangeelsete üliõpilaste suvelaagris kõnelenud Allar Tankler ütles sedasama: nii, nagu mõne kauba eelistamisel loeb meile sõprade ja tuttavate soovitus, kehtib sama kristlusega – ehkki inimesed ei pruugi teha positiivset otsust kiiresti, jälgivad nad hoolega, kuidas nende tuttavatest ja sugulastest kristlased oma usku praktikasse panevad ja see mõjutab nende hoiakuid kõige olulisemalt.

Meie oleme Kristuse visiitkaart, esmamulje, viide, mille inimesed saavad.

Või Pauluse sõnadega öelduna: „Teie olete Kristuse kiri.“ (2Kr 3:3)